Selline vajadus võib tuleneda näiteks õnnetuse või intsidendi esialgsetest uurimistulemustest, millest ilmneb, et teatud liiki lennundustegevus võib tekitada ohuolukorra.
Üldkorralduslik ettekirjutus lubab teatud ohu- või riskisituatsioonis alternatiivset käitumist või reguleerib mingit täiesti ootamatut ja seni mittereguleeritud olukorda.
Üldkorraldusliku ettekirjutusega antakse käitumisjuhis teatud toimingu teostamiseks või ohuolukorda ennetavate meetmete võtmiseks lennuohutust mõjutavate asjaolude ilmnemisel.
Üldkorraldusliku ettekirjutuse õiguslik alus tuleneb Lennundusseaduse § 7 lõikest 5 ja Haldusmenetluse seaduse § 51 lõikes 2 sätestatud "üldkorralduse" mõistest. Selles tähenduses on ta haldusakti üks eriliike ning on käsitletav õigusliku mõistelaiendina eriseaduste tasandil.
Eristamaks Lennundusseaduse §-s 603 alusel (järelevalve korras üksikjuhtumite lahendamiseks) tehtavaid ettekirjutusi üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele suunatud (üldkorralduslikest) ettekirjutustest kasutatakse Haldusmenetluse seaduses sätestatud "üldkorralduse" mõistet laiendina selgitamaks haldusakti iseloomu ja eesmärki nii reguleerimiseseme kui adressaatide osas.
Lennundusterminoloogias ja -normatiivdokumentides "direktiividena" (ingl. k directives ) tuntud dokumentide väljaandmise nõuded tulenevad Euroopa ühtsetest lennundusnõuetest JAR (mille kohaldamise sätestab Lennundusseaduse § 7 lõige 2), Euroopa Nõukogu määrustest ning Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Konventsiooni lisadest.
Tulenevalt nimetatud õigusaktidest võib nimetatud direktiive üldkorralduslike ettekirjutustena Transpordiameti põhimääruselistest ülesannetest tulenevalt liigendada põhiliselt kolme valdkonda vastavalt nimetatud haldusaktide väljaandmise vajaduse iseloomule:
- lennutegevus;
- lennukõlblikkus (lennukõlblikkusdirektiivid)
- lennundusjulgestus.
2025
2024
2023
2020
2019
2017
2016
2010
Viimati uuendatud 29.01.2025