Eesti rattastrateegia 2040

Visioon: Eestis on rattaga liikumine igapäevane, mugav ja turvaline. Rattasõit on aasta ringi loomulik ja eelistatud valik nii lühikestel igapäevasõitudel kui ka vaba aja veetmisel. Pikemate distantside läbimiseks on rattasõit sujuvalt ühendatud ühistranspordiga. Katkematu ja kvaliteetse taristu ning suurenenud füüsilise aktiivsuse tulemusel paraneb nii inimeste elukvaliteet ja -keskkond kui ka vaimne ja füüsiline tervis. Rattastrateegiat viiakse ellu koostöövõrgustikuna, et tagada visiooni saavutamiseks oluliste tegevuste elluviimine ja huvide tasakaal.

Elanike ootused kõigile kättesaadava, taskukohase ja tervisliku rattateede taristule ja ohutule liikumiskeskkonnale on suured. Kui luua tingimused ohutuks ja mugavaks rattaga liiklemiseks, on ka paljud valmis rattaga ning jalgsi oma igapäevaseid käike tegema. Paremad jalgsi ja rattaga liikumise tingimused tähendavad kõigile kättesaadavat liikuvust, paremat avaliku ruumi kvaliteeti ning inimeste üldist heaolu ja tervist.

Eesti rattastrateegia visiooniks on, et aastaks 2040 oleks rattasõit Eestis loomulik, mugav ja turvaline liikumisviis, mida kasutatakse igapäevaselt, aastaringselt ja erinevate sihtkohtade vahel liiklemiseks, samuti ühistranspordiga kombineerituna. Rattakasutuse osakaal peaks tõusma vähemalt 13%-ni kõikidest liikumistest. Rattataristu arendus ja hooldus integreeritakse igapäevasesse liikuvuse ja taristu korraldusse nii riiklikul kui ka kohaliku tasandil. Olulisteks mõõdikuteks seatakse rattasõidu osakaalu, sageduse ja ohutuse kasv.

Eestis on rattakasutus veel tagasihoidlik võrreldes Põhjamaadega, kuid kasvutrend on märgatav, eriti linnades. 2021. aasta andmetel moodustasid rattaga tehtud sõidud 5% kõikidest liikumistest ning umbes 4% linnaelanikest kasutab ratast peamise töölesõidu vahendina. Maapiirkondades on rattaga liikumisel märkimisväärne roll eriti kooliõpilaste ja eakamate hulgas. Eesti rattataristu on seni olnud katkendlik ja ebapiisav, mistõttu tajuvad inimesed rattaga liikumist ebamugava ja ohtlikuna. Planeerimisel ja taristu arendamisel ei ole rattakasutust siiani käsitletud igapäevase ja praktilise liikumisviisina. Õigusruum on ebatäpne ja ebaühtlane ning ei toeta piisavalt ratturite õigusi ega ohutust. Liikluskultuuri arendamine vajab rohkem tähelepanu, esineb palju riskikäitumist ning lugupidamatust kaasliiklejate suhtes. Liikluskasvatus on lünklik. Samuti on planeerimiskompetents ja teadmistebaas napp ning rattaliikluse positiivseid mõjusid tervisele ja keskkonnale alahinnatakse süsteemselt. Samas on ühiskonnas kasvav toetus ja ootus säästvate liikumisviiside arendamisele.