2020. aasta liikluses käitumise ülevaade

95–100% liiklejatest peab ohtlikuks:
• auto juhtimist alkoholi mõju all (100%);
• auto juhtimise ajal tekstisõnumite saatmist ja sotsiaalmeedia kasutamist (99%);
• punase tule alt läbisõitu (97%).

Hinnang liikluskäitumise ohtlikkusele on neis kolmes valdkonnas püsinud aastate jooksul kogu aeg kõrge, ent kasvanud on vastavat käitumist väga ohtlikuks hinnanute osakaal. Esmakordselt on liiklejad hinnanud 100%-selt ohtlikuks joobeseisundis sõidukijuhtimise.

85–94% liiklejatest peab ohtlikuks:
• punase tulega sõidutee ületamist (94%);
• turvavöö kinnitamata jätmist (93%);
• juhtimisõiguseta juhtimist (92%);
• sõiduki juhtimist väsimusseisundis (91%);
• liiga väikest pikivahet eessõitjaga (91%);
• möödasõitu üle pidevjoone (85%).

Liiklejate hinnangutes eeltoodud punktides ei ole viimase nelja aasta jooksul toimunud arvestatavaid muutusi – see on püsinud ühesugune kas vastavat käitumist ohtlikuks või ka väga ohtlikuks pidanute seas. 

Liiklusõnnetusse sattumise tõenäosuse ja tagajärgede raskuse taustal võib suhteliselt tagasihoidlikuks hinnata liiklejate arvamust keelatud kohas möödasõidu ohtlikkusele. Möödasõitu üle pidevjoone peab ohtlikuks 85% vastanutest ning neist vaid 42% hindab seda väga ohtlikuks. Aastaga on vähenenud sellist käitumist väga ohtlikuks pidanute osakaal kahe protsendi võrra.

45–79% liiklejatest peab ohtlikuks:
• piirkiiruse ületamist üle 10 km/h (79%);
• mobiiltelefoni kasutamist ilma vabakäeseadmeta (75%);
• piirkiiruse ületamist kuni 10 km/h (45%). 

Nende reeglite eiramist peavad liiklejad kõige vähem ohtlikuks, nõudes hoiakute muutuseks suurema tähelepanu pööramist pikema aja vältel. Piirkiiruse ületamine kuni 10 km/h on ainus liiklusreegel, mille eiramist tõsiseks ohuks pidajaid on vähem kui ohuks mitte pidajaid (vastavalt 45% vs 54%). Liiklusse ülekantuna mõjutab see eelkõige asulakeskkonnas jalakäijatega toimuvate liiklusõnnetuste arvu ning tagajärgede raskust.

Fooritulede nõuete järgimine

Juhid, kellel oli valida, kas läbida ristmik punase tule ajal või jääda seisma, järgisid vaatluse andmetel fooritule nõudeid keskmiselt 89% juhtudel (jäädes selle tulemusega kolme protsendipunkti võrra kolme eelneva aasta keskmisest näitajast ülespoole).

Juhid, kellel oli valida, kas läbida ristmik kollase tule ajal või jääda seisma, järgisid fooritule nõudeid keskmiselt 46% juhtudel (ka 2017.−2018. aasta keskmine väärtus oli 46%, kuid 2019. aastaga võrreldes on nõudest kinnipidamine veidi langenud).

 
Joonis 1. Fooritulede nõuete järgimine sõidukijuhtide poolt 2017−2020.

Kui võrrelda punase fooritule nõude järgimist asulas ja asulavälisel teel, siis kahe viimase aasta langus Tallinna sõidukijuhtide poolt on pööranud tõusuks, ulatudes 84%-ni. Maanteedel on seis aasta jooksul 8% võrra halvenenud, jäädes 87% tasemele. Teiste linnade olukord on püsinud suhteliselt stabiilsena 91−93% tasemel.
Ühetaolise vaatlusmetoodika üldnäitajatel põhineva pikaajalise hinnangu põhjal on punase fooritule järgijate osakaal sõidukijuhtide seas 2014−2016. aasta tulemustega võrreldes viimastel aastatel paranenud ning stabiliseerunud 87% tasemel.

Liiklusreeglite järgimine raudteeülesõidukohal

Tõkkepuuga ülesõidukohtadel järgis vaatluse andmetel langevat tõkkepuud 97% sõidukijuhtidest ja tõusvat tõkkepuud 59% juhtidest. Võrreldes 2019. aastaga (vastavalt 96% ja 49%) on tõkkepuuga ülesõidukohtadel liiklusreeglite järgimist iseloomustavad tulemused paranenud peale raudteesõiduki möödumist sõidu jätkamisel ehk oodatakse kuni tõkkepuu on algasendisse tõusnud. Siiski on selle nõude eirajate osakaal märkimisväärselt suur.

Ainult fooriga ülesõidukohtadel järgis fooritule nõudeid enne rongi 71% (2019. a 84%) ja pärast rongi möödumist 82% juhtidest (sama tulemus ka 2019. aastal). Võrreldes kahe eelneva aastaga on halvenenud põlema hakanud fooritule nõude järgmine, st on suurenenud raudteeülesõidukoha ületamine läheneva rongi eest.

Joonis 2. Ainult fooriga varustatud raudteeülesõidukoha nõuete järgimine 2018−2020.

Enne 2018.–2020. aastate uuringuid vaadeldi mootorsõidukijuhtide käitumist raudteeülesõidukohtadel viimati 2008. aastal ja olukord ei ole tolle ajaga võrreldes oluliselt muutunud.

Jalakäijale tee andmine reguleerimata ülekäigurajal

Liiklejate käitumise vaatluse järgi jalakäijatele teed andvate sõidukijuhtide osakaal Eesti suuremates linnades on 62%. Võrreldes 2019. aastaga (67%) on olukord mõnevõrra halvenenud, langedes 2018. aasta tasemele (60%).

Joonis 3. Jalakäijatele teed andvate sõidukijuhtide osakaal 2017−2020.

Küsitlusuuringu järgi annab 41% (2019. a 45%) jalakäijate sõnul neile teed esimene ning 33% (2019. a 28%) sõnul teine ülekäigurajale lähenev auto. Enamuse küsitluses osalenud jalakäijate hinnangul sõidukijuhtide käitumine 2019. aastaga võrreldes paranenud ei ole.

79% (2019. a 76%) küsitluses osalenud sõidukijuhtidest on valmis ülekäiguraja ees peatuma, kui kasvõi üks jalakäija ootab sõidutee ületamise võimalust. See näitab, et sõidukijuhtide hoiak on viimaste aastate võrdluses paranenud.

Pikaajalist trendi vaadates ei ole autojuhtide käitumine reguleerimata ülekäigurajal oluliselt muutunud. Aasta-aastalt on küll paranenud sõidukijuhtide valmisolek jalakäijale teed anda, samas ei ole positiivne hoiak reaalseks käitumiseks veel kujunenud.

Lubatud sõidukiiruse järgimine

2020. aastal sõidukijuhtide seas läbi viidud küsitlusuuringu põhjal järgib kehtivat kiiruspiirangut põhiteedel 31% (2019. a 27%) ja väiksematel maanteedel 43% (2019. a 36%) juhtidest. Linnades ja asulates sõidab lubatud suurima kiiruse piires 56% (2019. a 54%) juhtidest.

Üle 5 km/h ületab lubatud suurimat sõidukiirust põhiteedel 27% (2019. a 28%) juhtidest, neist 3% ületab kiirust üle 10 km/h. Üle 5 km/h ületab suurimat lubatud sõidukiirust väiksematel maanteedel 19% (2019. a 21%) sõidukijuhtidest, sh 3% juhtidest üle 10 km/h. Linnades, kus kergliikluse suure osakaalu tõttu on ka vähene piirkiiruse ületamine ohtlik, sõidab lubatust suurema kiirusega 44% küsitluses osalenud sõidukijuhtidest. Hinnates seda tulemust, võib piirkiiruse ületajate suur osakaal pidurdada ka ülekäigurajal jalakäijale tee andmise trendi paranemist.

Suurimast lubatud sõidukiirusest kuni 10 km/h kiiremini sõitmist ei pea märkimisväärseks ohuks 62% (2019. aastal 59%) sõidukijuhtidest. Piirkiiruse ületamist põhjendati kõige enam teiste liiklejate kiirusest tingitud kiirusevalikuga (väitega nõustus 68% juhtidest) ning möödasõidu sooritamisega (väitega nõustus 62% juhtidest). Piirkiiruse ületamise tõttu sattus 2020. aastal liiklusohtlikku olukorda 22% küsitletud sõidukijuhtidest, kes olid kiirust ületanud.

Üldistatult saab 2020. aasta uuringu tulemuste põhjal väita, et 2019. aastaga võrreldes on sõidukijuhtide kiiruskäitumine paranenud vaid vähesel määral. Ka pikemaajalist, kuue aastast trendi iseloomustab vaid 4−8% muutus käitumise paranemise suunas.

Tähelepanu häirivad tegevused sõidu ajal

Sõiduki juhtimise ajal tähelepanu häirivatest tegevustest ohtlikemaks pidasid 95% uuringus osalejatest telefoniga sõnumite saatmist ning nende lugemist. See tulemus on viimasel kolmel aastal püsinud muutumatuna.

2020. aasta küsitlusuuringu järgi kasutab autot juhtides telefoni 66% (2019. a 68%) sõidukijuhtidest. Neist sageli kasutab telefoni 11% ja mõnikord 55%. Telefoni ei kasuta 34% (2019. a 32%) juhtidest. Kuigi telefoni kasutamise üldised näitajad on püsinud suhteliselt muutumatuna, siis nagu ka varasematel aastatel, võib muutusi märgata käes hoitava telefoni ja vabakäesüsteemi kasutamises.

Sõidu ajal telefoni kasutavatest juhtidest kasutab alati või sageli vabakäesüsteemi 56% juhtidest (2019. a 51%) ja käes hoitavat telefoni 12% juhtidest (2019. a 15%). Viimase kolme aasta jooksul on 11% võrra vähenenud nende osakaal, kes hoiavad telefoni käes alati või sageli.

Küsitlusele eelnenud viimase 12 kuu jooksul on liiklusohtlikku olukorda sattunud 19% (2019. a 22%) ja liiklusõnnetusse 1% (2019. a 2%) telefoni kasutanud sõidukijuhtidest.

Alates 2015. aastast on sõiduki juhtimise ajal telefoni kasutajate osakaal püsinud pea muutumatuna. Aasta-aastalt on mõnevõrra vähenenud telefoni käes hoidmine ja suurenenud vabakäesüsteemi eelistavate sõidukijuhtide arv.

Sõiduki juhtimine väsimusseisundis

Küsitlusele eelnenud viimase 12 kuu jooksul on juhtide endi sõnul neist väsinult sõidukit juhtinud 42% (2019. a 48%). Väsimusseisundis on roolis olnud sagedamini töösõite tegevad (49%) ja aastas üle 10 000 kilometraažiga juhid.

Liiklusohtlikku olukorda on sattunud viimase 12 kuu jooksul 11% (2019. a 12%) väsinult roolis olnud juhtidest. Viimase nelja aasta lõikes ei ole väsimusseisundis sõidukijuhtimist iseloomustavates näitajates olulisi muutusi toimunud.

Sõiduki juhtimine alkoholi mõju all ja joobes juhi autos kaasasõitmine

2020. aasta küsitlusuuringu järgi on viimase 12 kuu jooksul enda sõnul mootorsõidukit juhtinud alkoholi või narkootilise aine mõju all ligi 2,7% sõidukijuhtidest. Neist omakorda peaaegu pooled on juhtinud sõidukit alkoholi mõju all rohkem kui ühel korral. Võrreldes 2019. aasta tulemustega on alkoholi mõju all sõidukit juhtinute osakaal vähenenud 0,7%. Joobes juhiga samas autos on kaasa sõitnud 3% küsitletutest. See näitaja on aasta-aastalt vähenenud.

Alko- või narkojoobes juhist oleks valmis politseile igal juhul teada andma 66% (2019. a 58%) vastanutest. 16% vastanutest on küll põhimõtteliselt valmis joobes juhist teavitama, kuid nad jätaksid selle tegemata juhul, kui tegu oleks tuttavaga. Oma sõnul on reaalselt joobes juhti takistanud või püüdnud takistada sõidukit juhtimast 42% vastanuist. Neist 31% oma lähedasi või tuttavaid ning 11% ka võõraid. Aastatega on inimeste valmisolek joobes sõidukijuhtimise tõkestamiseks kasvanud.

Turvavöö ja lapse turvavarustuse kasutamine

2020. aasta vaatlusuuringust selgus, et turvavööd kasutas sõiduautos
• 99% sõidukijuhtidest,
• 97% täiskasvanud sõitjatest auto esiistmel,
• 88% täiskasvanud sõitjatest auto tagaistmel.
• lastest olid turvavöö või spetsiaalse turvavarustuse abil kinni 99%.

Kui turvavöö kasutamine on aastaid püsinud ligi 100% juures sõiduauto esiistmel, siis turvavöö kasutamine tagaistmel sõitjate seas on stabiliseerunud 90% piiril. Viimase aasta jooksul pole siin juurdekasvu toimunud.

Joonis 4. Turvavöö kasutamine sõiduautos 2017−2020

Bussis kinnitab turvavöö istekohal, selle olemasolul, reeglina 48% sõitjatest. Turvavöö kinnitamine bussis on 2019. aastaga võrreldes suurenenud 5%. Sellest et turvavöö ka bussis tuleb kinnitada, on teadlik 87% (2019. a 83%) vastanuist.

Ligikaudu 80% neist, kes ei kasuta bussis turvavööd, väidab, et neid suunaks turvavööd kinnitama bussijuhi vastav meeldetuletus enne sõidu alustamist. Liiklejate endi sõnul oleks see ka suurima mõjuga meede bussis turvavöö kinnitamiseks. Vastavat meeldetuletust on enamasti või sageli kuulnud 38% (2019. a 42%) küsitlusele eelnenud viimase 12 kuu jooksul bussiga sõitnutest.

Helkuri ja muu jalakäija nähtavust suurendava varustuse kandmine

Helkurit või muud enda nähtavaks tegemise vahendit (taskulamp, ohutusvest vm) kannab pimeda ajal reeglina 62% (2019. aastal 64%) ja sageli 22% vähemalt 15-aastastest uuringus osalenud Eesti elanikest. Täiskasvanute seas kasvas nähtavust tagava varustuse kasutajate osakaal kuni 2013. aastani. Sellele järgnenud aastatel ei ole toimunud suuri muutusi, püsides 66%−68% piires. Kuid alates 2019. aastast on helkuri reeglina kandjate osakaal 6% võrra langenud.

Lapsevanemate väitel kannab helkurit alati 82% (2019. a 85%) nende lastest. Ka see suhtearv on viimastel aastatel mõnevõrra langenud, jäädes 10% võrra madalamaks seni parimast, 2013. aasta tulemusest.

2020. aasta uuringu andmeil on keskmisest enam helkurikandjaid naiste, väiksemate linnaliste asulate ja maapiirkonna elanike seas. Keskmisest vähem kannavad helkurit mehed, muukeelsed ning Tallinna ja Ida-Virumaa elanikud. Mitte kunagi ei kanna helkurit 6% (2019. a 8%) täiskasvanutest.

Helkuri kvaliteedile pöörab seda soetades tähelepanu 26% vastanutest. CE märgistust kontrollivate elanike püsib viimase viie aasta keskmisel tasemel.

Sõidutee ületamine ja fooritulede nõuete järgimine

Punase fooritule nõudeid järgis 2020. aastal keskmiselt 92% jalakäijatest. Vaatluste põhjal on viimaste aastate tõus Tallinnas jätkunud ning teistes suuremates linnades jäänud samaks. Samas on teiste linnade tulemus keskmiselt 3 protsendipunkti kõrgem kui Tallinnas.

Kõige harvem ületasid keelava fooritule ajal sõiduteed lapsed ja eakad liiklejad (eirajate osakaal keskmiselt 5%) ning kõige rohkem mehed (eirajate osakaal keskmiselt 11%).

Joonis 5. Fooritulede nõuete järgimine jalakäijate poolt soo ja vanuse järgi 2017−2020

Pikale aegreale tugineva hinnangu järgi on punast foorituld eiravate jalakäijate osakaal püsinud suhteliselt muutumatuna ning viimaste aastate jooksul veidi paranenud.

Peamiseks põhjuseks, miks teed ületati punase fooritulega või selleks mitte-ettenähtud kohas, nimetas umbes 80% küsitletutest seda, et sõidukeid ei lähenenud. Sõidutee ületamisel nutiseadmete või kõrvaklappide kasutamise probleemi tõi esile 73% ning liigse kiirustamise 61% vastajatest.

Jalgrattaga liiklemine ja jalgratta ohutusvarustuse kasutamine

Kiivrit kannab jalgrattaga sõites enamasti või sageli 29% täiskasvanutest (2019. a 26%) ja 79% lastest (2019. a 77%). Liiklusseaduse nõudest hoolimata ei kanna kiivrit üldse 9% jalgrattaga sõitvatest lastest. See tulemus jääb viimase kolme aastaga võrreldes enam-vähem samale tasemele, kuid näitab kiivrit mitte kandvate laste osakaalu suurenemist võrreldes 2017. aasta eelse ajaga, mil keskmine näitaja püsis 5% juures.

Täiskasvanutest kannavad kiivrit sagedamini jalgratast sportimiseks kasutavad ratturid, harvemini aga jalgratast transpordivahendina kasutavad ratturid.

Ohutusvesti või muud jalgratturi märkamist soodustavat riietust kannab rattaga sõites enamasti või sageli 28% täiskasvanutest (2019. a 20%) ja 39% lastest (2019. a 33%). Peale aastatagust langust on ohutusvesti vmt kandjate osakaal 2020. aastal veidi paranenud.

Pimeda ajal põleb rattal ees valge tuli 80%-l ja taga punane tuli 77%-l pimeda ajal sõitvatest jalgratturitest. Kumbki tuli ei põle 14%-l. Tulesid kasutavad teistest harvem 15−24-aastased ratturid. Olulist muutust siin varasema kahe aasta tulemustega võrreldes ei ole.

Raudtee ülekäigukohta ületab jalgrattalt maha tulles 27% (2019. a 28%) ja sõites 24% (2019. a 18%) jalgratturitest. 49% ratturitest pole küsitlusele eelnenud aasta jooksul raudteed ületanud. Reeglit, et raudtee ülekäigukohal tuleb rattalt maha tulla, teab 72% (2019. a 69%) jalgratturitest.

82% täiskasvanud jalgratturitest ja 75% lastest on teadlikud, et reguleerimata ülekäigurajal teed ületades puudub jalgratturil eesõigus sõiduteel sõitvate juhtide ees. Viimase nelja aasta jooksul on selle reegli tundmine paranenud täiskasvanud ratturite seas 10%. Lapsed osalesid küsitluses esimest aastat.

Küsitlusele eelnenud aasta jooksul on jalgrattaga sõites sattunud liiklusõnnetusse 4% (2019. a 3%) täiskasvanud jalgratturitest. Liiklusõnnetusse või ohtlikku olukorda sattunute osakaal kokku on viimastel aastatel püsinud vahemikus 5−10%, olles 2020. aastal pigem kõrgemal tasemel. Peamisteks liiklusohu põhjusteks (hinnangu suhtearvuga üle 20%) on nimetatud mootorsõidukijuhtide ja teiste liiklejate reegleid eiravat käitumist, tee seisukorda ning enda tähelepanematust.

Küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul on jalgrattaga sõites kõrvaliste tegevuste tõttu tähelepanu olnud häiritud 34%-l täiskasvanud jalgratturitest. Peamiseks tähelepanu häirivaks põhjuseks on kaaslasega või telefoniga rääkimine (ca kuuendik rattureist) ning pea iga kümnenda ratturi tähelepanu on hajunud kõrvaklappide kasutamise tõttu.
Viimase aasta jooksul jalgrattaga sõitnute osakaal Eesti täiskasvanud elanikkonnas oli 53% ning 6−14-aastaste laste seas 86%.

Elektritõukerattaga liiklemine

Eesti elanikkonna seas kahel viimasel aastal läbi viidud liikluskäitumise uuringus on olnud küsimused ka elektritõukeratta kasutamise ja sellega liiklemise ohutuse kohta. Uuringu tulemuste põhjal on viimase 12 kuu jooksul elektritõukerattaga liigelnud 15% täiskasvanud elanikkonnast. Elektrilise tõukerattaga on sõitnud sagedamini mehed, kuni 34-aastased ja Tallinna, eelkõige Kesklinna (50%) ja Põhja-Tallinna (33%) linnaosa elanikud; harvemini naised, üle 50-aastased ning maapiirkondade elanikud. Valdav osa ehk ligi 3/4 elektritõukeratta kasutajatest on kasutanud peamiselt renditud elektritõukeratast ja viiendik isiklikku või peres, sõpradel olevat elektritõukeratast.

Valdav osa elektritõukeratta kasutajatest sõidab sellega kergliiklusteel (79%). 5% sõidab peamiselt sõiduteel ning 12%-l küsitletutest on kergliiklusteel ja sõiduteel liiklemine jagunenud enam-vähem pooleks. Kergliiklustee eelistamise peamiseks põhjenduseks on 2/3 vastajate arvates suurem ohutus ning poolte vastajate arvates ka suurem sõidumugavus. Elektritõukerattaga sõiduteel liiklemise põhjenduseks toodi suuremat sõidumugavust ning ka asjaolu, et sõidetaval marsruudil puudub liiklemiseks muu sobiv teeosa.

Valdav osa sõidab elektritõukerattaga kiirusega 16−25 km/h (sagedamini 15−24-aastased), neljandikul jääb sõidukiirus vahemikku 11−15 km/h (sagedamini 35−49-aastastel). Kiiremini kui 25 km/h sõidab 4% vastanuist. Ühe elektritõukerattaga on sõitnud mitmekesi iga viies kasutaja, sh on seda korduvalt teinud 7% kasutajatest. Mitmekesi sõidavad sagedamini naised ja 15−24-aastased. Kiivri kandmist alla 16-aastaste laste puhul peab vajalikuks 25% ning nii enda kui laste puhul 64% küsitluses osalenutest. Reaalselt aga kannab kiivrit 8% elektritõukerattaga liiklejaist.

Küsitlusele eelnenud aasta jooksul on elektritõukerattaga sõites sattunud liiklusõnnetusse 2%, neile lisaks 4% on enda väitel õnnetusest napilt pääsenud. Liiklusohtlikku olukorda sattumise põhjustena on nimetatud tee seisukorda, teiste liiklejate ohtlikku või reegleid eiravat käitumist, enda tähelepanematust, liiga suurt sõidukiirust ning vähest sõiduoskust.