Nullvisiooni peamine idee seisneb teeliiklussüsteemi muutmises selliseks, mis välistab maksimaalselt inimlike eksimuste võimalusi ja vähendab liiklusõnnetustega kaasnevaid kahjusid.Teisisõnu peab süsteemi kavandamisel ja toimimisel arvestama vigade tekkimise võimalusega, kuid tagama inimelu säilimise ja tervisekahjustuse vältimise ka siis, kui liikleja teeb vea või isegi eirab mõningaid reegleid.
Nullvisiooni põhimõtted
Nullvisioon lähtub eetilisest seisukohast, et me ei tohi aktsepteerida kellegi liiklussurma või rasket vigastust. Eetikapõhise lähenemisviisina määrab nullvisioon eelkõige strateegilised valikud ja suunad.
Kui tavapäraselt on kogu vastutus liikluse ohutu toimimise eest asetatud liiklejatele, siis uue mõtteviisi järgi lasub vastutus ka transpordisüsteemi kavandajatel, elluviijatel ja haldajatel. Nullvisiooni kohaselt on liiklusohutus palju laiem tegevusvaldkond, kui oleme seni harjunud tajuma. Puutumust omavad ministeeriumid, ametid, inspektsioonid, kohalikud omavalitsused, äri- ja kolmas sektor, mis on otseselt või kaudselt seotud teeliiklusega.
- Eetika - inimese elu ja tervis on tähtsamad kui mobiilsus ja teeliiklussüsteemi toimimise eesmärgid.
- Vastutusahel – liiklussüsteemi ohutu toimimise eest vastutavad selle kavandajad, elluviijad ja haldajad. Liiklejad vastutavad liiklusreeglite täitmise eest.
- Ohutusfilosoofia – inimesed on ekslikud, mistõttu tuleb liikluskeskkond kujundada selliseks, mis vähendab maksimaalselt inimlike eksimuste võimalusi ja liiklusõnnetustega kaasnevaid kahjusid. Liikleja peab olema kaitstud ka siis kui mõni liiklussüsteemi komponent alt veab.
- Muutusi ajendavad mehhanismid – vastutajad peavad looma eeldused ohutuks liiklemiseks ja osapooled peavad ohutuse saavutamiseks olema valmis muutusteks.
Üheks nullvisiooni põhimõtete aktsepteerimise eelduseks on mõistmine, mille poolest erineb senine nn traditsiooniline suhtumine liiklusohutusse nullvisioonist:
|
Valdkond |
Traditsiooniline liiklusohutuse käsitus |
Nullvisiooni kohane liiklusohutuse käsitus |
|
Eesmärk |
Liiklusõnnetuste ära hoidmine |
Liiklussurmade ja raskete vigastuste ärahoidmine |
|
Ohutuse olulisus transpordisüsteemis |
Ohutus on vaid üks mitmest transpordisüsteemi kvaliteeti iseloomustavast näitajast |
Ohutus peab olema tagatud, et inimese hukkumine ja raskesti vigastada saamine oleks välistatud |
|
Liikleja ohutuse tagab … |
Liikleja enda käitumine |
Ohutuks kujundatud transpordisüsteem, mis vähendab inimese eksimise võimalusi ja leevendab nende tagajärgi |
|
Ohutuse tagamise eest vastutab … |
Eelkõige liikleja |
Vastutus langeb nii süsteemi kasutajatele (liiklejatele), kui ka kavandajatele ning haldajatele |
|
Kuidas muutused saavutatakse |
Teekasutaja peab oma käitumist muutma |
Liikleja käitumist mõjutatakse transpordisüsteemi muutustega |
Ennetamine, mitte reageerimine
Varem on liiklusohutussüsteemi kujundamisel keskendutud liiklusõnnetusteni viinud riskide tuvastamisele ja nende maandamisele. Tagajärgede likvideerimisele toetumine ei ole praegusel ajal enam piisav. Probleemide ennetamine liiklussüsteemi planeerimise faasis on väiksemate kulude ja suurema efekti saavutamise tõttu oluliselt kuluefektiivsem.
Süsteemne lähenemine
Liiklusohutuse tagamiseks on kasutatud hulgaliselt üksiktegevusi. Selline lähenemine ei ole jätkusuutlik. Üksik- ja lühiajalise mõjuga tegevustele toetumine tagab heal juhul senise liiklusohutuse taseme hoidmise, kuid ei ole piisav liiklusohutuse jätkuvaks parandamiseks. Liiklusohutuses on võimalik edu saavutada vaid erinevate tegevuste ühtsel rakendamisel. Põhitähelepanu on suunatud süsteemsele keskkonna muutmisele, millega kaasneb ka käitumise muutus.
Viimati uuendatud 04.08.2025
