Transpordiamet on liiklejate käitumise uuringuid korraldanud ja trendide kujunemist jälginud alates 1998. aastast. Positiivsed muutused hoiakutes ja käitumises on liiklusõnnetuste vähenemise oluliseks eelduseks.
Võrreldes 2021. aastaga liiklejate käitumises suuri muutusi ei ole. Mõnevõrra on vähenenud mootorsõiduki alkoholi mõju all juhtimine. Paranevas trendis on olnud ka turvavöö kasutamine sõiduauto tagaistmel ja jalgratturitel kiivri kandmine.
Käitumine on püsinud muutumatuna suurimast lubatud sõidukiirusest kinnipidamise, punase fooritule järgimise, jalakäijale reguleerimata ülekäigurajal tee andmise, sõiduki esiistmel ja bussis turvavöö kinnitamise, lapse sõidutamisel turvavarustuse kasutamises ning jalakäijatel helkuri kandmisel. Kui turvavöö kasutamise ning punase fooritule järgimise tase on juba aastaid ühtlaselt kõrge, siis sõidukiiruse nõuete järgimine on keskpärane ning varasemate aastate paranev trend on peatunud. Peatunud on ka tähelepanu häirivatest tegevustest hoidumise seni vähenemist näidanud trend – telefoni, esmajoones käes hoitava telefoni kasutamine sõiduki juhtimise ajal.
Mõnevõrra halvenenud on jalgratta tulede kasutamine pimeda ajal sõites ning elektritõukerattaga liiklemise ohutus. Elektritõukerattaga liiklemise aastased muutused on ka kõige suuremad olnud. Oluliselt on kasvanud elektritõukeratta kasutajate arv. Paraku on suurenenud ka elektritõukeratast alkoholi mõju all juhtinute osakaal ning üsna levinud on ühel tõukerattal mitmekesi sõitmine. Hinnang kiivri kandmise vajalikkusele on küll suhteliselt kõrge, kuid selle kasutamise tase on madal.
Kuna suurem osa käitumisindikaatoreid on neid iseloomustavate arvuliste väärtuste osas püsinud viimase kahe aasta võrdluses muutumatuna (üksikute väiksemate muutustega võrdsel määral mõlemas suunas), siis liikluses käitumise ohutust iseloomustavate mõõdetud tulemuste keskmiste väärtuste aegrida näitab 2022. aastal varasema positiivse trendi peatumist.
-
Eesti täiskasvanud elanikkonnas (valim suurusega 1000 inimest soo, vanuse, rahvuse, piirkonna ja asulatüübi järgi) 2022. aastal tehtud küsitlusuuringu põhjal on tulemused järgmised.
-
95–100% liiklejatest peab ohtlikuks mootorsõiduki juhtimist alkoholi mõju all (99%), auto juhtimise ajal tekstisõnumite saatmist ja sotsiaalmeedia kasutamist (98%), punase tule alt läbisõitu (96%). Hinnang liikluskäitumise ohtlikkusele on neis kolmes valdkonnas püsinud ühtlaselt kõrge ning aastate jooksul muutunud ei ole. Valdav on vastavat käitumist väga ohtlikuks hinnanute osakaal.
-
80–94% liiklejatest peab ohtlikuks punase tulega sõidutee ületamist (92%), juhtimisõiguseta juhtimist (91%), liiga väikest pikivahet eessõitjaga (90%), turvavöö kinnitamata jätmist (90%), sõiduki juhtimist väsimusseisundis (88%) ja möödasõitu üle pidevjoone (84%). Ühtlaselt kõrge on ohuhinnang ka selle grupi liiklusreeglite eiramise suhtes. Vastavat käitumist ohtlikuks ning väga ohtlikuks hinnanute osakaal on jagunenud enam-vähem võrdselt.
-
Viimaste aastate jooksul on küll väikeste sammudega, kuid järjepidevalt halvenenud lapsevanemate hinnang oma liikluskäitumisele – olenemata sellest, kas liigeldakse koos lapsega või ilma (joonis 1).
Joonis 1. Lapsevanemate hinnang liiklusreeglite täitmisele üksi ja koos lapsega liigeldes 2017–2022.
Fooritulede nõuetest kinnipidamist kontrolliti 13 kohas. Vaatluskohtadest neli asusid Tallinna linnas ja kolm Tallinna lähiümbruse riigimaanteedel. Ülejäänud asusid Tartus, Pärnus, Narvas ja Jõhvis.
Sõidukijuhid, kellel oli valida, kas läbida ristmik punase tule ajal või jääda seisma, järgisid vaatluse andmetel fooritule nõudeid keskmiselt 91% juhtudel. Juhid, kellel oli valida, kas läbida ristmik kollase tule ajal või jääda seisma, järgisid fooritule nõudeid keskmiselt 47% juhtudel. Ühetaolise vaatlusmetoodika järgse pikaajalise hinnangu põhjal alates 2014. aastast on punase fooritule järgijate osakaal sõidukijuhtide seas aegamisi paranenud, kuid jäänud samale tasemele 2021. aastaga võrreldes.
Jalakäijale tee andmist kontrolliti reguleerimata ülekäiguradadel 10 vaatluskohas. Tallinnas paiknes neli vaatluskohta ning Tartus, Narvas ja Pärnus igaühes kaks.
Joonis 2. Jalakäijatele teed andvate sõidukijuhtide osakaal 2017−2022.
Küsitlusuuringu järgi annab 51% (2021. a samuti 51%) jalakäijate sõnul neile teed esimene ning 29% (2021. a 27%) sõnul teine ülekäigurajale lähenev auto. Kui 40% jalakäijatest leiab, et neile tee andmine reguleerimata ülekäigurajal on paari viimase aastaga võrreldes paranenud, siis sama paljud arvavad, et see pole muutunud. Ka 2020. aastal on mõlemad arvamused jagunenud pea võrdselt, muul ajal on ülekaalus olnud arvamus, et jalakäijate jaoks on tee andmine reguleerimata ülekäigurajal paranenud.
Küsitluses osalenud sõidukijuhtidest 82% (2021. a 84%) on nende endi sõnul valmis ülekäiguraja ees peatuma, kui kasvõi üks jalakäija ootab sõidutee ületamise võimalust. Viimaste aastate tulemused näitavad, et sõidukijuhtide hoiak jalakäijale ülekäigurajal teed anda on paranenud, kuid 2021. aastaga võrreldes on senine positiivne trend peatunud.
2022. aastal sõidukijuhtide seas läbi viidud küsitlusuuringu põhjal järgib kehtivat kiiruspiirangut põhiteedel 26% (2021. aastal 27%) ja väiksematel maanteedel 36% (2021. aastal 40%) juhtidest. Linnades ja asulates sõidab lubatud suurima kiiruse piires 51% (2021. a 55%) juhtidest.
Üle 5 km/h ületab suurimat lubatud sõidukiirust põhiteedel 29% (2021. a 27%) juhtidest, neist 3% ületab kiirust üle 10 km/h. Üle 5 km/h ületab suurimat lubatud sõidukiirust väiksematel maanteedel 19% (2021. a samuti 19%) sõidukijuhtidest, sh 2% juhtidest üle 10 km/h. Linnades, kus kergliikluse suure osakaalu tõttu on ka vähene piirkiiruse ületamine ohtlik, sõidab lubatust suurema kiirusega 47% (2021. a 44%) küsitluses osalenud sõidukijuhtidest.
Piirkiiruse ületamist põhjendati kõige enam teiste liiklejate kiirusest tingitud kiirusevalikuga (väitega nõustus 69% juhtidest) ning möödasõidu sooritamisega (väitega nõustus 62% juhtidest). Piirkiiruse ületamise tõttu sattus 2022. aastal liiklusohtlikku olukorda 22% kiirust ületanud sõidukijuhtidest.
Üldistatult saab 2022. aasta uuringu tulemuste põhjal väita, et viimaste aastate võrdluses sõidukijuhtide kiiruskäitumine paranenud ei ole. Ka pikaajaline, varasematel aastatel 3−8% ulatuses käitumise paranemist näidanud trend on peatunud.
Sõiduki juhtimise ajal tähelepanu häirivatest tegevustest ohtlikemaks pidas 94% uuringus osalejatest telefoniga sõnumite saatmist ning nende lugemist. Juhtimise ajal telefoniga rääkimist hindas ohtlikuks 70% vastanutest. Lisaks telefoni kasutamisele peetakse ohtlikemaks lastega tegelemist (75%), söömist, joomist (56%), raadiojaama otsimist (41%) ja suitsetamist (41%).
2022. aasta küsitlusuuringu järgi kasutab autot juhtides telefoni 66% (2021. aastal 63%) sõidukijuhtidest. Neist sageli kasutab telefoni 11% ja mõnikord 55%. Telefoni ei kasuta 34% (2021. aastal 37%) juhtidest. Pikema aegrea mõttes järjest paranenud tulemustega trend on 2022. aastal peatunud.
Sõidu ajal telefoni kasutavatest juhtidest kasutab alati või sageli käed-vaba süsteemi 63% juhtidest (2021. aastal 58%) ja käes hoitavat telefoni 11% juhtidest (2021. aastal 9%). Eelneva seitsme aasta jooksul kokku 17% vähenenud, telefoni käes hoidvate sõidukijuhtide osakaal 2022. aastal enam paranenud ei ole.
Küsitlusele eelnenud viimase 12 kuu jooksul on liiklusohtlikku olukorda sattunud 22% (2021. aastal 18%) ja liiklusõnnetusse 1,3% (2021. aastal 1%) sõidu ajal telefoni kasutanud mootorsõidukijuhtidest.
Küsitlusele eelnenud viimase 12 kuu jooksul on väsinult mootorsõidukit juhtinud 40% (2021. a 38%) sõidukijuhtidest. Väsimusseisundis on roolis olnud sagedamini töösõite tegevad ja aastas üle 10 000 kilometraažiga juhid.
Liiklusohtlikku olukorda on sattunud viimase 12 kuu jooksul 10% (2021. a samuti 10%) väsinult roolis olnud juhtidest. Viimase viie aasta lõikes ei ole väsimusseisundis sõidukijuhtimist iseloomustavates tulemustes olulisi muutusi toimunud.
2022. aasta küsitlusuuringu järgi on viimase 12 kuu jooksul enda sõnul mootorsõidukit juhtinud alkoholi või narkootilise aine mõju all 1,4% sõidukijuhtidest. Neist ligikaudu neljandik (0,4%) on juhtinud sõidukit alkoholi mõju all rohkem kui ühel korral. Võrreldes 2021. aasta tulemustega on alkoholi mõju all sõidukit juhtinute osakaal vähenenud 0,4%. Joobes juhiga samas autos on kaasa sõitnud 3,8% küsitletutest.
Joobes sõidukijuhtide osakaal on aasta-aastalt vähenenud pikema ajavahemiku vältel.
Alko- või narkojoobes juhist oleks valmis politseile teada andma 84% (2021. aastal 88%) vastanutest. Neist 17% on küll põhimõtteliselt valmis joobes juhist teavitama, kuid nad jätaksid selle tegemata juhul, kui tegu oleks tuttavaga. Oma sõnul on reaalselt joobes juhti takistanud või püüdnud takistada sõidukit juhtimast 43% vastanuist, neist 29% oma lähedasi või tuttavaid ning 14% ka võõraid. Aastatega on inimeste valmisolek joobes sõidukijuhtimise tõkestamiseks kasvanud, mis tõenäoliselt on aidanud kaasa alkoholi mõju all sõidukijuhtimise vähenemisele.
2022. aasta küsitlusuuringu järgi kasutas sõiduautos turvavööd:
- 98% sõidukijuhtidest;
- 98% täiskasvanud sõitjatest auto esiistmel;
- 89% täiskasvanud sõitjatest auto tagaistmel;
- lastest olid turvavöö või spetsiaalse turvavarustuse abil kinni 97%.
Kui turvavöö kasutamine on juba aastaid püsinud 96–99% juures sõiduauto esiistmel sõitjate seas ja lastel, siis turvavöö kinnitamine ka auto tagaistmel on viimastel aastatel taas veidi kasvanud, lähenedes 90%.
Alla 4aastaseid lapsi sõidutatakse peres enamasti näoga sõidusuunas (73%), kuid viimastel aastatel on tõusvas trendis olnud selg sõidusuunas sõidutamine (27%).
Bussis kinnitab turvavöö selle olemasolul reeglina 44% sõitjatest. Turvavöö kinnitamine bussis on enam-vähem samal tasemel püsinud viimase viie aasta jooksul (keskmine väärtus 45%). Sellest, et turvavöö bussis tuleb kinnitada, on teadlik 85% vastanuist.
60% neist, kes ei kasuta bussis turvavööd, väidab, et neid suunaks turvavööd kinnitama bussijuhi meeldetuletus enne sõidu alustamist. Sõitjate hinnangul oleks see ka suurima mõjuga meede bussis turvavöö kinnitamiseks. Sellist meeldetuletust on enamasti või sageli kuulnud 39% küsitlusele eelnenud viimase 12 kuu jooksul bussiga sõitnutest.
Helkurit või muud enda nähtavaks tegemise vahendit (taskulamp, ohutusvest vm) kannab pimeda ajal reeglina 63% (2021. aastal 62%) ja sageli 20% vähemalt 15aastastest uuringus osalenud Eesti elanikest. Täiskasvanute seas kasvas pimeda ajal nähtavust parandava varustuse kasutajate osakaal kuni 2013. aastani. Sellele järgnenud aastatel on tulemus püsinud 66%−68% piires, kuid alates 2019. aastast on helkuri reeglina kandjate osakaal 5% võrra langenud. Mitte kunagi ei kanna helkurit 6% (2021. a 7%) täiskasvanutest.
Lapsevanemate väitel kannab helkurit alati 82% (2021. a 81%) nende lastest. Ka see suhtarv on viimastel aastatel langenud, jäädes 11% võrra madalamaks seni parimast, 2013. aasta tulemusest. Samasuunalist trendi kinnitavad ka laste liiklusohutuse uuringu andmed.
Jalakäijate fooritulede nõuetest kinnipidamist jälgiti 10 vaatluskohas. Neli neist asus Tallinnas, kaks Tartus ja Pärnus ning üks Narvas ja Jõhvis.
Punase fooritule nõudeid järgis 2022. aastal keskmiselt 89% jalakäijatest. Harvem ületasid keelava fooritule ajal sõiduteed lapsed ja eakad liiklejad (eirajate osakaal keskmiselt 8%), (joonis 4).
Joonis 4. Jalakäijate fooritulede nõuete järgimine 2018−2022.
Pika aegrea, alates 2014. aastast vaatlusandmete järgi on fooritulede nõuetest kinni pidavate jalakäijate osakaal mõningate üles-alla kõikumistega püsinud suhteliselt muutumatuna. Viimase nelja aastaga võrreldes on 2022. aasta tulemus taas madalaim.
Peamiseks põhjuseks, miks teed ületati punase fooritulega, nimetas 81% küsitlusuuringus osalenud jalakäijatest, et sõidukeid ei lähenenud. Samuti märgiti ära liiga pikka ooteaega. Põhjusteks, miks on sõiduteed ületatud selleks mitte-ettenähtud kohas, nimetasid 51% jalakäijaid, et sõidukeid ei lähenenud, pea sama paljud väitsid, et puudus ettenähtud teeületuse koht või see asus kaugel (44%).
Sõidutee ületamisega kaasnevatest ohtudest seose nutiseadmete või kõrvaklappide kasutamisega tõi esile 76% ning liigse kiirustamise 61% jalakäijatest. Sõidukijuhtide ohtlikku käitumist ülekäigurajal mainis 33% jalakäijatest.
Helkurit või muud enda nähtavaks tegemise vahendit (taskulamp, ohutusvest vm) kannab pimeda ajal reeglina 63% (2021. aastal 62%) ja sageli 20% vähemalt 15aastastest uuringus osalenud Eesti elanikest. Täiskasvanute seas kasvas pimeda ajal nähtavust parandava varustuse kasutajate osakaal kuni 2013. aastani. Sellele järgnenud aastatel on tulemus püsinud 66%−68% piires, kuid alates 2019. aastast on helkuri reeglina kandjate osakaal 5% võrra langenud. Mitte kunagi ei kanna helkurit 6% (2021. a 7%) täiskasvanutest.
Küsitlusuuringu andmetel viimase aasta jooksul jalgrattaga sõitnute osakaal Eesti täiskasvanud elanikkonnas oli 54% ning 6−14aastaste laste seas 83%. Jalgrattaga sõitjate osakaal täiskasvanute seas on võrreldes eelmiste aastatega jäänud samale tasemele, laste seas aga ilmutab kerget langust.
Kiivrit kannab jalgrattaga sõites enamasti või sageli 30% täiskasvanutest (2021. aastal 25%) ja 81% lastest (2021. aastal 80%). Liiklusseaduse nõudest hoolimata ei kanna kiivrit üldse 10% jalgrattaga sõitvatest lastest. Tänu 2022. aasta varasemast veidi paremale tulemusele püsib kiivri kandmise trend nii täiskasvanute kui laste seas stabiilsena. Täiskasvanutest kannavad kiivrit sagedamini mehed ning jalgratast sportimiseks kasutavad ratturid.
Ohutusvesti või muud jalgratturi märkamist soodustavat riietust kannab rattaga sõites enamasti või sageli 21% täiskasvanutest (2021. aastal 22%) ja 37% lastest (2021. aastal samuti 37%). Vaatamata kahe viimase aasta ühesugusele tulemusele on nähtavust suurendava riietuse kandmine vähenemas. Ohutusvesti kannavad tõenäolisemalt üle 50aastased ja maapiirkondades, samuti maanteel sõitvad jalgratturid.
Pimeda ajal põleb jalgrattal ees valge tuli 78% ja taga punane tuli 75% pimeda ajal sõitvatest jalgratturitest. Kumbki tuli ei põle 17%-l. Tulede kasutamine pimeda ajal sõites on varasemast stabiilsest tasemest paari protsendi võrra väiksem.
Raudtee ülekäigukohta ületab jalgrattalt maha tulles 24% (2021. aastal 29%) ja sõites 22% (2021. aastal 17%) täiskasvanud jalgratturitest. Paraku on see viimase nelja aasta halvim tulemus. 53% ratturitest pole küsitlusele eelnenud aasta jooksul raudteed ületanud. Reeglit, et raudtee ülekäigukohal tuleb rattalt maha tulla, teab 75% täiskasvanud jalgratturitest ja 86% lastest.
84% täiskasvanud jalgratturitest ja 86% lastest on teadlikud, et reguleerimata ülekäigurajal teed ületades puudub jalgratturil eesõigus sõiduteel sõitvate juhtide ees. Selle reegli tundmine on viimastel aastatel paranenud.
Küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul on jalgrattaga sõites kõrvaliste tegevuste tõttu tähelepanu olnud häiritud 35% täiskasvanud jalgratturitest. Peamiseks tähelepanu häirivaks põhjuseks on kaaslasega rääkimine (18% rattureist). 13% ratturite tähelepanu on hajunud kõrvaklappide kasutamise või telefoniga rääkimise tõttu.
Jalgratast on viimase aasta jooksul juhtinud alkoholi või narkootilise aine mõju all kokku 11% täiskasvanud jalgratturitest, sh 6% on teinud seda korduvalt. Joobes jalgratturite osakaal on viimaste aastate suurim.
Jalgrattaga sõites on sattunud liiklusõnnetusse 3% täiskasvanud jalgratturitest ja 2% on napilt pääsenud. Liiklusõnnetusse või ohtlikku olukorda sattunute osakaal viimase viie aasta jooksul püsinud vahemikus 3−6%.
Eesti elanikkonna seas neljal viimasel aastal tehtud liikluskäitumise uuringus on olnud küsimused ka elektritõukeratta kasutamise ja sellega liiklemise ohutuse kohta. Uuringu tulemuste põhjal on viimase 12 kuu jooksul elektritõukerattaga liigelnud 27% täiskasvanud elanikkonnast. 2021. aastaga võrreldes on lisandunud 5% ehk ligikaudu 62 000 kasutajat. Elektrilise tõukerattaga on sõitnud sagedamini mehed, kuni 34aastased ja Tallinna elanikud; harvemini naised, üle 50aastased ning maapiirkondade elanikud. Valdav osa ehk ligi 2/3 elektritõukeratta kasutajatest on kasutanud peamiselt renditud elektritõukeratast ja neljandik isiklikku, peres olevat või sõprade elektritõukeratast. Kuni 14aastaste laste seas oli 2022. aastal elektritõukeratta kasutajaid 32%.
Enamus elektritõukeratta kasutajatest (72%) sõidab sellega kergliiklusteel (kõnniteel või jalgratta- ja jalgteel). 7% sõidab peamiselt sõiduteel ning 15% küsitletutest on kergliiklusteel ja sõiduteel liiklemine jagunenud enam-vähem pooleks. Kergliiklustee eelistamise peamiseks põhjenduseks on 2/3 vastajate arvates suurem ohutus ning pea poolte vastajate arvates ka suurem sõidumugavus. Elektritõukerattaga sõiduteel liiklemise puhul on peamiseks põhjenduseks aga suurem võimalik sõidukiirus.
Valdav osa, 64% sõidab elektritõukerattaga kiirusega 16−25 km/h (sagedamini mehed ja 15−24aastased), viiendikul (9%) jääb sõidukiirus vahemikku 11−15 km/h (sagedamini naistel ja üle 49aastastel). Kiiremini kui 25 km/h sõidab 8% vastanuist.
Mitmekesi ühel elektritõukerattal on sõitnud iga viies kasutaja (19%), neist 5% korduvalt. Mitmekesi, eelkõige korduvalt sõitmine on aastaga veidi vähenenud.
Kiivri kandmist nii enda kui laste puhul peab vajalikuks 44% ning ainult alla 16aastaste laste puhul samuti 44% elektritõukeratta kasutajatest. Reaalselt aga kannab kiivrit 8% täiskasvanutest ning 49% lastest. Kiivrit kannavad sagedamini need, kes sõidavad peamiselt isikliku või peres oleva elektritõukerattaga.
Elektrilist tõukeratast on viimase 12 kuu jooksul juhtinud alkoholi või narkootilise aine mõju all kokku 20% (2021. aastal 15%) täiskasvanud kasutajatest, sh pooled (10%) on teinud seda korduvalt. Sagedamini on alkoholi mõju all juhtinud mehed, 15–34aastased ja suuremates linnades elektritõukeratta kasutajad. Nagu jalgratturite puhul, on ka joobes kergliikurijuhtide osakaal viimase paari aasta suurim.
Küsitlusele eelnenud aasta jooksul on elektritõukerattaga sõitjatest sattunud liiklusõnnetusse 3%, neile lisaks 1% on enda väitel õnnetusest napilt pääsenud. Liiklusohtlikku olukorda sattumise põhjustena toodi enim välja tee seisukorda ning tähelepanematust.
Seotud viited
Viimati uuendatud 26.05.2023
